Kui midagi on korrast ära

Kuidas me saame hakkama elus ettetulevates olukordades, mis ei ole n.ö “õiged”?

Olen näinud paljusid inimesi lihtsalt minema jooksmas, midagi ette võtmata lahkumas. See on üks viis olukorrast pääsemiseks, aga mis sellest muutus? Mitte midagi. Kõik, mis saavutatakse, on probleemide kuhjumine, mille tagajärjel peavad paljud inimesed kogema ebaõiglast kohtlemist. Kui me tõe poolest elaksime üksinda, kui meil poleks teisi inimesi oma elu edendamiseks vaja, siis võiks taoline käitumine – tegevusetuse valimine – asjakohane olla. Paraku vajame me teisi väga! Teiste inimeste heaolu mõjutab otseselt meie heaolu. Ilma teiste inimesteta ei ole meie elul tõelist väärtust. Tehke katset elada ilma teiste inimestega kokku puutumata või kasutamata seda, mida teised inimesed on loonud. Te näete, et kui te isegi ellu jääksite (mis nõuaks tõesti erilist osavust), oleks teie elukvaliteet olematu. Te peaksite ellujäämiseks (lakkamatult) võitlema oma ninaesise/kõhutäie ja peavarju pärast. Niisiis, tuleb aru saada, et me vajame teisi väga, et nende heaolu on ka meie heaolu. Üksnes nende inimeste puhul, kes ei tunnusta seda vajadust ning teevad mingitel väärastunud motiividel kaaskodanikele kurja, vabaneme me neist, pannes nad vangi või lühendades nende elupäevi.

Probleemi eest pakku jooksmine on väga vilets valik. Palju parem on probleemile näkku vaadata ja lahendust otsida. Lahendusi otsides me kaasame ülesandesse teisi, mis tähendab koostööd, parimat inimeste vahelist suhtlust. On olukordi, kus inimene ei saa üksinda hakkama. Mul on endal olnud selline juhtum, kus ma ilma teiste abita oleksin surma saanud. Kas me indiviididena seda tunnistame või mitte, oleme me KÕIK olnud taolistes situatsioonides. Mis siis, kui tööline, kes valmistas meie auto pidurid, tegi praaki? Pidurid purunevad just siis, kui teil neid kõige enam vaja on. Mõelge liiklusreeglitele ja sellele, mis saab, kui neid eiratakse. Me sõltume üksteisest, käitudes vastutustundlikult, et me kõik saaksime üksteise kõrval elada. Me sõltume igaühest, kelle oskused inimlike vajaduste/tarvete ühispanusesse lisanduvad.

Võitluskunstiga tegelejate seas on nüüd ja ka tulevikus neid, kes ei saa aru koostöö põhimõttest. On neid, kes ligimeste heaoluga arvestamata püüavad neid ära kasutada. Mida oleks kõige õigem teha, kui meiega ülekohtuselt ja ebaausalt käitutakse? Me võiksime toimida amishite kommuuni moodi, kes kogukonna tavadest üle astunud liikmetest eemale hoiab. Võib-olla ei peaks just nii karm olema kui amishid, kuid vähemasti üliõpilased võiksid n.ö “jalgadega hääletada”: lahkuda ja leida mõni muu treeningupartner. Isoleeritud inimene on haavatav.

Dr Hatsumi on rõhutanud, et „hea süda“ on olnud tema eelduseks Shodan’i (esimene musta vöö järk Bujinkan'is) jaoks. Ma usun, et just hea süda suunab meid kaasinimeste õigusi ja heaolu mõistma, ära tundma ja arvestama, olema ühise hüve nimel koostöövalmid. Need, kes seda ei tee, tuleb hoolimata nende positsioonist või väidetavast suurepärasest kogemusest isoleerida ja jätta mõnulema sellesse maailma, mille nad on iseenda jaoks loonud. Üksikult on igaüks haavatav, koos oleme me tugevad.

Ed Martin.
Käesolev artikel on tõlgitud ja avalikustatud siin Ed Martin’i kirjalikul loal.