Korduma kippuvad küsimused
1. Kas “Bujinkan Eesti Tallinn Dojo” on ametlik Jaapani Hombu Dojo liige?
Jah. Meie dojo õpetajatel on ametlik Shidoshi (õpetaja) litsents, nad omavad viienda või kõrgema astme musta vööd ning kuuluvad Bujinkan Shidoshi-Kai liikmete hulka. Ainult Shidoshi-Kai liikmetel on õigus Bujinkani tasemevöösid väljastada ning suhelda pea dojo kontoriga. NB! Soovi korral oleme alati valmis originaaldokumente treeningute ajal (etteteatamisel) näitama.
2. Kas Teil on ka algajatele eraldi kursused või klassid?
Ei. Arvame, et selline koos õppimine aitab algajatel kiiremini edeneda ja aitab ka vanematel õpilastel ennast pidevalt täiustada õpetamise käigus. Algajatele õpetatakse lisaks treeningülesannetele antud teemat ka põhjalikumalt ning vajadusel õpetatakse lisaks tehnikaid ja põhimõtteid, mis on vajalikud paremaks arusaamiseks.
3. Mida pean ma oskama, millisel tasemel olema või mida tegema, et treeningutega alustada?
Mingeid eeltingimusi ega nõudeid ei ole, tulge lihtsalt kohale – see on tegelikult kõige suurem eneseületamine ja raskeim samm. Osalege kohe esimesest trennist (üks asi on vaadata kõrvalt kogenud harrastajaid, teine asi on ise proovida – just siis algab lõbus osa). Kui sobib ja meeldib, hakake regulaarselt osalema. Bujinkani dojod üle maailma ei ole tavaliselt eriti suured; ka meie treeningutel osaleb tavaliselt umbes kümmekond inimest. Samas on Bujinkan väga avatud ja sõbralik kogukond. Kuhu iganes te tulevikus üle maailma ka ei satuks, iga Bujinkani dojo võtab teid väga sõbralikult vastu isegi üheks ainsaks treeninguks. Treeningud on vabas ja sõbralikus vormis, kõik on üksteisele abiks, olles nii õpetajateks kui ka õpilasteks.
4. Mis Teil trennis seljas on? Kas ma peaksin ka ostma sellise laheda maski ja musta kimano nagu filmides ja piltidel on Ninjadel seljas?
Palun ärge kindlasti ostke poest nn traditsioonilist ninja kimonot! Esiteks on tegemist suhteliselt ebakvaliteetse tootega. Teiseks on sellel hulgaliselt mõttetuid nööre, mis hakkavad teid treeningul lihtsalt segama. Põhjuseid, miks mitte seda osta, on veel palju, kuid ma ei hakka neid siin rohkem loetlema. Soovitame osta korralik, paksust ja raskest mustast riidest treening-Gi, mis peab paremini vastu heidetele ja rebimistele. Tavaliselt kanname treeningul jalas Jaapani sise-tabisi. Tabisid (või pehmeid sisejalatseid või paksusid sokke) kanname peamiselt hügieeni tõttu, aga samuti on oluline hoida jalad soojas. Kui teil on huvi ja te ei leia vajalikke varustust, küsige ja me aitame alati: info@bujinkan.ee.
5. Kas Bujinkanis on ka võistlused?
Ei ole. Sellel on mitmeid põhjuseid, millest toon välja mõned olulisemad. Esiteks on väga keeruline võistelda aladel, kus tegutsetakse võimalikult kiiresti ja tõhusalt, kus iga löök on suunatud vastase keha nõrkadesse piirkondadesse ja iga lukustamine võib tegelikus olukorras lõppeda vigastustega. Sellistel aladel ei ole keelatud piirkondi ega tehnikaid. Kui aga seada sisse piirangud, nagu seda tehakse kõigil spordialadel, siis ei oleks see enam Bujinkan ja võitlus toimuks juba teise nime all. Teiseks ei ole sportlik mõõduvõtmine traditsioonilistele Jaapani võitlus- või sõjakunstidele omane. See tava jõudis Jaapanisse koos Euroopa mõjudega. Siiski oli Jaapanis väga tähtis pidev võitlus oma võitluskunsti tõestamiseks. Kui sa olid koolkonna juht (Soke), pidid sa olema pidevalt valmis väljakutseteks nii teiste koolkondade esindajatelt kui ka Sokeks pürgivatelt õpilastelt. Selliste võitluste reeglid olid lihtsad ja mõlemale poolele teada: kaotaja ei naasnud kunagi oma pere juurde elusana. Seega pidid sa olema oma oskustes väga kindel; proovimisvõimalust ei olnud. See ei tähenda, et me Bujinkanis üldse omavahelisi võistlusi ei korraldaks või et kõik toimuks nagu klassikalises ninja-filmis, kus paha must ninja sirutab käe ja üliosav võitluskunstide spetsialist lööb teda. Need, kes peavad Bujinkanis vastu vähemalt mõned aastad, näevad hoopis teistsugust võitluskunsti, kui alguses näidati. Ja need, kellel on õnne ja võimalus regulaarselt Jaapanisse Soke (ja teiste Jaapani vanemõpetajate) juurde treeningutele reisida, näevad ja õpivad ise, millisele tasemele on võimalik Bujinkanis jõuda.
6. Kas Bujinkan sobib ka naistele?
Ideaalselt. Bujinkanis püütakse kõiki tehnikaid sooritada keha liikumise abil, mitte ainult käsi liigutades. See võimaldab piisava osavuse korral võita füüsiliselt tugevamat vastast, kuna keha mass on tavaliselt suurem kui käte lihaste mass. Bujinkanis õpetatakse palju strateegiaid ja nippe, mis on mõeldud võitluseks ülekaalukama või mitme vastasega korraga. Bujinkani tehnikates on tähtsal kohal distants, nurgad ja ajastus, mitte ainult jõud, kiirus ja reaktsioon. Lisaks õpetatakse Bujinkanis kasutama erinevaid relvi ja relvasarnaseid esemeid, mis keerulises olukorras annavad suure eelise, kui neid osatakse efektiivselt kasutada. Nn peidetud relvad (shurikenid, sõrmused, raudküünised, ketid jne) olid Jaapanis väga levinud võitlus- ja enesekaitsevahendid, eriti naiste seas. Neid on suhteliselt lihtne peita enne kasutamist ja tarvitamisel osutuvad need väga efektiivseks oma ootamatuse ja mõju tõttu.
7. Kas treeningutel võib ennast ka vigastada?
Loomulikult, tegemist on ikka võitluskunstiga, mille põhiväljund ongi vastase “tegutsemisvõimaluste piiramine”. Samas on kindlasti meil treeningutel juhtuvate vigastuste oht väiksem, kui seda juhtub spordis, näiteks korvpalli treeningutel. Vigastuste vältimine on samas väga oluline, kuna taastumise ajal on keerulisem treeningutest 100% osa võtta ning see jälle pidurdab arengut. Samas haiget saate treeningutel kindlasti, valu peab võitluskunstide õppimise käigus piisaval määral tajuma, et tekiks ettekujutus tehnikate efektiivsusest. Aga samas peate arvestama liitumisel Soke nõudega, et igaüks, kes Bujinkani treeningutest plaanib osa võtta, peab arvestama, et tegemist pole mänguga ning iga üks peab olema valmis rasketeks vigastusteks või isegi surmaks. Kui sellega ei olda nõus, siis pole mõtet tulla.
8. Millised on vanuse piirangud, et treeningutel osaleda?
Ülempiiri ei ole. Kui me vaatame, mis toimub Jaapanis Hombu Dojo treeningutel, kus 83 aastane Soke loobib 70 aastast õpilast, siis see räägib juba enda eest. Hetkel miinimum vanuse piiri oleme seadnud 16 eluaasta peale, kuna teeme treeninguid kõik ühes grupis ning väga raske on paaris teha, kui füüsiline suuruste vahe on väga suur. Kui on tulevikus piisavalt huvilisi, siis oleme alati valmis arutama noorte treeningrühma avamist.
9. Kas Bujinkani Dojos õpitut on võimalik kasutada ka reaalses võitluses?
Loomulikult. Bujinkanis õpetatavad põhimõtted, tehnikad ja strateegiad on mõeldud toimima reaalsetes võitlus situatsioonides. Me ei ütle, et nende omandamine on aga kiire ja või lihtne protsess. Reaalsus tähendab aga tõenäoliselt seda, et sul on vastas rohkem kui 1 vastane korraga, seega näiteks võitluse tahtlik maha viimine ja seal igasugune efektiivne ja professionaalne tegevus on enesehävituslik. Õues olev maapind (ka õue riided) on hoopis midagi muud kui dojos, väljas tuleb teistmoodi kukkuda, teisiti jalaga lüüa jne. Spordisaalis ja võistlustel ringis ülihästi toimiv lähisvõitlus omab hoopis teise vaatenurga, kui vastase käes on raske pikk metall kaigas või nuga. Näiteid võib veel palju tuua.
10. Palju maksab treeningutes osalemine?
Hetkel toimuvad Bujinkan Eesti Tallinn Dojo treeningud Sparta spordiklubi ruumides. Osaleda on võimalik vastavalt Sparta spordiklubi üldhinnakirjale, mingeid lisatasusid eraldi ei lisandu. Vastavalt Sparta spordiklubi reeglitele saate lisaks sama hinna sees tarbida ka kõike muud, mida klubi pakub. Näiteks enamus õpilasi käib ennem (või peale) trenni tegemas sooja jõusaalis ning pärast trenni on mõnus lõõgastuda saunas.
11. Kas Bujinkanis on ka maasvõitlust?
Klassikalist maasmaadlust on suhteliselt vähe. Õpetame küll treeningutel ka seda kuidas ühest või teisest lukust või situatsioonist maas välja võiks proovida tulla aga seda ainult Bujinkani võtmes ja lisanditega (löögid närvipunktidesse ja valu tekitamine), mitte puhtas maadluse võtmes. Bujinkanis on aga palju tehnikaid, kuidas vastast maas kinni hoida, jääda ise avatuks uutele rünnakutele teiste vastaste poolt. Lahinguväljal (ka näiteks tänavakakluses või olles tegev näiteks klubi uksehoidjana) ja Yoroi’ga (Jaapani raudrüü, tänapäeva analoog näiteks sõduri/politsei täisvarustus koos kuulivestiga) ei ole üldse mõeldav pikk pusimine maas, pinnas ja võimalikud täiendavad ohud (näiteks: mitu vastast) muudavat selle üliohtlikuks. Vanasti lahinguväljal maha kukkumine tähendas peaaegu alati võitluse lõpp ühel või teisel moel. Bujinkanis õpitakse aga hästi palju erinevaid kukkumisi ning viise, kuidas võimalikult valutult kukkuda ja kiiresti püsti tagasi saada.